Uskumatu, kuid naabrinaine naeratas tõepoolest, kui ta hommikul kardina eest ära tõmbas ja mind nägi. Me elasime juba viis kuud teineteise vastas ja esimest korda selle aja jooksul vaatas ta minu poole. Seni oli ta alati ilmetu näoga enda ette vahtinud. Aga mulle tundus, nagu oleks mees tema juurest ära läinud, igatahes ei alnud ma teda enam kaua näinud. Mulle oli ka silma torganud, et maja ees seisis nüüd kahe auto asemel üks, tobeda näoga mustajuukseline tüüp ei käinud enam sisse-välja ja naabrinaine oli viimasel ajal märksa sõbralikuma näoga. Ja nüüd, kui meie pilgud hommikusel kardinatõmbamisel kohtusid, naeratas ta mulle!

Ta oli ilus. Mitte ilmtingimata modellitüüp, kuid kenade vormidega. Rinnad olid tal suured ja ümarad ning kui ta akna juurest ära läks, nägin tema hästi vormitud prinki tagumikku seeliku alt selgesti välja joonistumas.

Veerand kaheksa. See paistis olevat tööpäevadel naabrinaise tavaline ülestõusmisaeg. Ma olin seda hetke hoolega passinud. Tegin iga päev näo, nagu oleksin ka ise just ärganud, kuigi olin tegelikult kütmnekond minutit kardinapraost piilunud, et tema tulekut mitte maha magada. Nende täiuslike kehakumeruste nägemine tekitas terveks hommikupoolikuks hea tuju.

Kas ta hakkab mind nüüd igal hommikul naeratusega tervitama? Võib-olla juhtub tal mõni hommik isegi pluus kinni nööpimata olema? Järgmisel hommikul tervitas naabrinaine mind jälle. Tõstsin käe ja viipasin. Naabrinaine naeratas. Aga siis pööras ta kohe ümber ja läks kiirel sammul akna juurest ära. Kuna tema aken jäi natuke küljele, nägin ainult umbes poolt magamistuba. Voodi seisis tal arvatavasti teise seina ääres, või paremal pool taga ääres, aga ma võisin seda ainult kujutleda. Vaimusilmas nägin, kuidas naabrinaine seina poole astus. Seal istus ta voodile ja hakkas südpluusi lahti nööpima. Siis tõmbas ta miniseeliku küljeluku lahti ja lükkas seeliku pikkamööda maha. Nüüd istus ta seal nailonsukkade ja lahtinööbitud pluusi väel. Ma kujutasin selgesti ette tema suuri rindu valge rinnahoidja sees hingamise tempos kerkimas ja langemas.

Pagan, kell on juba peaaegu kaheksa! Vajusin jä11e liiga kauaks unistustesse. Naabrinaine läks päev-päevalt sõbralikumaks, hakates juba minu lehvitamise peale vastu lehvitama. Ühel ilusal päeval ilmus ta aga aknale poolpaljana! Tal olid jalas sukkpüksid, mis olid üle nappide valgete püksikeste kõhuni üles tõmmatud. Pluus oli eest lahti ja rinnahoidja alt paistis üsna palju.

Ma viipasin, naeratasin ja püüdsin käituda nii, nagu poleks midagi lahti, samal ajal aga noolisin pilkudega naabrinaise keha ülevalt alla ja alt üles. Õgisin silmadega tema paljast kõhunahka, katmata ihu rinnahoidjakorvide vahel ja imelisi puusakumerusi, nii nagu narkomaan tõmbab kokaiini ninasse. Ja sel ajal, kui ma sõbralikult viipasin, liigutas ennast miski minu pükstes, aknalauast madalamal, surudes vastu kitsaid teksaseid.

See uskumatult erootiline stseen ei läinud mul meelest terve päeva. Järgmisel hommikul kandis naabrinaine seljas veel vähem. Ilmselt oli minu imetlus talle meeldinud, sest nüüd ei olnud tal pluusi üldse seljas ja sukkpükse samuti mitte. Ta seisis akna juures rinnahoidja ja püksikeste väel, hööritades veel väljakutsuvalt puusi, kui meie pilgud kohtusid. Tema naeratuses oli midagi koketset, mänglev-võrgutavat, ja ta paitas endal ühe käega üle rinna ja kõhu. Kuid juba järgmisel hetkel pööras ta ringi ja ma nägin ainult tema kannikaid, mida kitsad stringpüksikesed vaevalt varjasid.

Järgmine hommik tuli üllatusega. Et olla natukenegi naabrinaisega võrdväärne, seisin akna juures palja ülakehaga ja ootasin teda. Sealt ta tuligi ja tõmbas kardina eest ära. Milline imeline vaatepilt! Tema rinnad olid paljad. Ma nägin suuri pruune rinnanibusid. Naabrinaine vaatas minu poole, naeratas ja tõmbas suu torusse nagu suudeldes. Siis pani ta käed rindade alla ja hüpitas rindu peopesadel.

Minu seksuaalne erutus oli muutunud väljakannatamatuks. Panin käe pakitseva suguti vastu. See liigutus ei jäänud naabrinaisele märkamata. Ta jättis rindadega mängimise. Kelmikalt naeratades pani ta pöidlad püksikeste kummi vahele ja tõmbas nad kiire liigutusega alla.

Minu näoilme ütles kõik. Mul oli tunne, nagu tahaksid silmad pealuust välja hüpata. Värisevate kätega vabastasin riista pükstest ja hakkasin onaneerima, muretsemata enam selle pärast, mida naabrinaine minust mõtleb. Naabrinaine muigas ja keeras siis mulle selja. Kas ta läheb juba ära? Ei, ta hööritas minu ees oma tagumikku, siis aga kummardus ja ajas jalad harki. Soovisin, et mul oleks binokkel. Naabrinaine pani nüüd käed selja taha ja tõmbas kannikaid laiali. liigutasin ennastunustavalt oma riista. Järgmisel hetkel läksid mul põlved nõrgaks, kui sain orgasmi ja natuke spermat lendas aknaklaasile. Naabrinaine, kes oli jälle näoga minu poole pööranud, nägi seda ja naeris. Siis lehvitas ta ja läks akna juurest ära.

Järgmisel hommikul läksin, nagu ikka, kümme minutit enne õiget aega akna juurde ja tõmbasin kardina eest, et naabrinaist oodata. Minu üllatuseks tõmbas temagi just sel hetkel kardina eest. Kas oli see telepaatia? Ei, arvatavasti oli ta lihtsalt minu mängu ära tabanud ja otsustanud mulle tagasi teha. Mis aga peamine - seekord oli ta alasti.

Nüüd otsustasin, et see ei saa enam niimoodi edasi rninna, Ma pean südame rindu võtma ja tema juurde minema. Tormasin akna äärest ära. Kui olin riides ja poolel teel trepist alla, hakkasin mõtlema, mida tema küll võis mõelda, et ma niimoodi ära läksin. Ah, ükskõik, mul on aega seletada küll ja küll.

Nii, tema trepikoda on see. Astusin trepist üles õigele korrusele. Kumb see tema uks nüüd on? Aken on seal, järelikult uks peaks olema see. Andsin kella.

Tükk aega ei juhtunud midagi. Mõtlesin juba, et olen eksinud ja õige on ikkagi kõrvalkorter, kuid siis avanes uks peopesalaiuselt. Ukseketi taga nägin oma aknatagust sõbratari, kes vaatas mind küsival pilgul.

"Tere!" oli kõik, mis mul pähe tuli öelda.

"Tere," vastas tema.

"Mm... ma mõtlesin, et saaks äkki kokku ja ajaks natuke juttu." Mulle endale kõlas see ka tobedalt, aga ma ei teadnud, mida öelda.

"Ma pean kohe tööle minema," vastas naabrinaine jahedalt.

"Selge. Muidugi." Lõin silmad maha ja valmistusin juba ära minema, kui naabrinaine lisas: "Aga sa võid tulla õhtul kell kaheksa.

Vaatasin talle uuesti otsa. Nüüd oli tema näol naeratus. Naeratasin vastu. "Muidugi. Õhtuni siis!"

"Õhtuni."

Pöördushin juba minekule, kuid läksin siis ukse juurde tagasi, panin ettevaatlikult käe pilust sisse ja paitasin tema põske. See tundus teda üllatavat. Ta liigutas huuled mulle vastu ja me suudlesime ukse vahelt. Siis läksin ära, jõudes veel napilt tööle.

Sel õhtul nägin ma naabrinaise rindu esimest korda lähedalt, katsusin neid ja tegin veel palju muudki. Järgmisel päeval jäi meie aknamäng ära, sest ma jäin tema juurde hommikuni ning läksin sealt tööle. See oli esimene meie paljudest kirglikest õhtutest kahekesi. Me oleme koos kogenud kõikvõimalikke erinevaid mõnusid. Ainult läbi akna me teineteist enam ei vaata, sest nüüd elan ma tema juures.