Istun praegu, kell jälle hiline öö ja nukrutsen. Lihtsalt niisama. Kuna targemat pole teha. Undki pole veel ja hinges on seletamatu igatsus. Võibolla nagu luikedel, kui sügis neid lahkuma kutsub. Kuid mina ei lahku. Olen selle raja valinud, ise, ja ise pean seda ka käima. Sestap pisut ka rõõmustan, et kusagil on keegi nimetu virtuaalne mõttekaaslane, kellele võib adresseerida oma kurvavõitu mõtiskluse.

Oled praegu kindlasti kodus, igaljuhul on sul soe, hea. Ma vähemalt loodan. Sa magad. Öö ongi magamiseks. Kuid mina ei raatsi, armastan ööd selleks liiga. Armastan seda vaikset muusikat, mille kuupaiste hinge manab, armastan ka vihma sabinat aknaklaasil ja puude müha tuules. Armastan isegi tuledes säravat linna, täis vaikust ja vägivaldsusehõngu. Kuid see hell hilisõine tunne langetab mu kilbi, koorib mu soomusrüü ja teeb mind haavatavaks.

Siis kurvastan. Kurvastan, sest pole kedagi, kellega jagada seda vaikset joovastavat rõõmu. Öö rebib mu sisemuse väljapoole, keerab mind pahupidi. Ta kasutab mind ära. Nii nagu mina kasutan päeva, kasutan inimesi. Kuidas? Ei tea. See on kunst, looming. Häälestada inimesi nii, et neis heliseks need keeled, mis vajalikud minu harmooniaks. Sest maailm on minu oma. Minu maailm, minu reaalsus.

Igaühel on oma. Ka ööl. Öö maailm on suur, pehme ja soojendav. Öö maailm suudab ühte sulatada inimeste pisikesi maailmu, ta ühendab need üheks joovastavaks silmapilguks. Peale minu on veel palju selle soojuse jahtijaid, kuid öö ei aita kedagi, kui inimeste hinged ei kõla ühes helistikus. Öö aitab neid, kes on leidnud iseend ja teineteist. Sestap on öös palju üksikuid uitajaid, kes ei suuda leida öiget nooti. Mina, üksildane hunt, üksiladsim kõigist, ulun kuu poole ja minuga koos minu vari. Vari muutub öösiti salapäraseks, ta hakkab hiilima ja üritab aegajalt puult puule hüpata. Vahel jätab ta mu sootuks. Kuid siiski on ta mu ainus seltsiline, ja ma ei pahanda ta peale. Mu varjule ei meeldi hommik ja tõusev päikene. Siis ta pahandab ja muutub hajameelseks. Minule ka ei meeldi hommik, sest ta tuleb liiga ruttu.

Hommik peletab eemale öö salapärasuse, ja tema asemele astub päeva rõhutet asjalikkus. Inimesed virguvad, ja taas on maailm täis tüütuid väiklasi inimmõtteid. Nad segavad, rüselevad, kraaklevad ja üritavad kõik rabada endale suuremat tükki mittemillestki. Ise nad seda küll nii ei nimeta. Ise arvavad nad, et see mittemiski ongi elu. Nad eksivad. Elu on tegelikult alasti. Elu lihtsalt ei vaja mingit rüüd, ta on ilma selletagi täiuslik. Või õigupoolest on ta vaid ilma selleta täiuslik. Aga keegi ei tea seda, ja nii üritatakse üksteist aiva üle trumbata, et elu rüütada üha uhkemalt ja uhkemalt.

Elule ei meeldi see, ta kipub sellest kiduma ja närbuma. Elul on ka mõte, nagu inimestelgi. Elu mõte on puhas ja selge, aga paraku ei mõista seda keegi, ka elu ise mitte. Kiduma kipub elu just sellepärast, et ta ei kuule enam oma mõtet. Inimeste pisikesed, kuid ambitsioonikad mõttekesed sebivad ja lärmavad niivõrd. Vähesed õnnelikud on näinud elu mõtet. Elu ei hinga sellest kellelegi. Elu on seks liiga habras. Kuid tema hapruses peitubki tema jõud. Elu mõtet aimavad vaid need, kes jälgivad elu tema pikkadel kurbadel eksirännakutel. Ja vähestele ka neist naeratab õnn.

Õnn on omasoodu aga püsimatu ja määramatu. Ta ei armasta pikka tammumist paigal, ta ei armasta ka neid, kes teda otsivad. Õnn armastab ootamatusi. Ta on rahutu vaimuga, nagu varblane. Kuid neile, kes on suutnud pälvida tema poolehoiu, on ta truu. Igaveseks. Õnnel ei ole oma keha. Ta võib end peita kõiges kättesaadavas. Õnnel pole ka suurust. Kõige suurem õnn võib peituda kõige pisemas asjas, ja ka kõige suuremast ei pruugi leida mitte terakestki. Õnn armastab veel ka harmooniat, kus seda leidub, seal peatub ta tihti pikemaks. Aga kindlasti ei kohta teda seal, kus ringi luusivad kadedus, väiklus ja ahnus.

Nende kolme ümber reeglina sootuks mõtteid ringi parvleb. Neid pisikesi, inimeste omi. Õnne lähedalt sugulane on armastus. Kuid sellest juba teine kord. Kui üldse. Ei tea, kust võtsin julguse ja jõu rääkida asjust, mida vaid õige põgusalt tunnen. Kuid siiski loodan, et mõistad mind, ehkki ei rääkinud küll asjust, mis südamel.

Tänan kuulamast. Loodan, et mu mõtete kurbus ei sisenenud sinu unenägudesse, kui nad sinule adresseerisin....