Kell heliseb tundi - bioloogia tundi. Käes on veerandi viimane päev. Olen veidike närvis oma aastahinde pärast. Terve aasta jooksul on õpetaja mind ebaõiglaselt kohelnud. Oh, kuidas ma teda vihkan! Alati ta kiusab mind oma küsimistega, igavene tüütu pervert. Aga ma täna talle alles näitan!

Istun meelega esimesse ritta. Otse õpetaja laua vastu. Sealt ta tulebki, ütleb tere ja käseb istuda. Enamuse arvates on ta parim õpetaja maailmas, aga mitte minu jaoks. Liiga hästi on meeles selle nilbiku ahne suudlus, mille ta vägisi röövis, kui olin peale tunde jäetud. Sellest ajast alates ma väldin teda igal võimalusel.

Täna saab ta kahetsema, et oli julgenud oma huuled mu suule suruda ja mind sedasi ahistada. Võdisen siiani õudusest, meenutades, kuidas ta ahned käed mu pluusi alla paljast rinda katsuma siirdusid. Istun vaikides. Täna on meil viimane iseseisev töö - vastame küsimustele, loeme ja kirjutame. Et see pervert saaks samal ajal rahus oma asjadega tegeleda ja pärast meile suvaliselt hindeid laduda. Üle kolme ma isegi ei looda enam saada tööde eest. Seal ta nüüd siis istub ja jõllitab õpilasi oma kiimasel pilgul ja haub räpaseid plaane. Vastik, lihtsalt vastik!

Kättemaks saab magus olema! Nihelen toolil ja püüan sedasi ta tähelepanu. Limpsin kuivanud huuli ja ajan oma reied veidike õieli. Nihutan tooli krääksatuse saatel lauast kaugemale ja vaatan süütul ilmel õpetajale otsa. Hea, et lauad on sellised nagu nad on - ei mingeid totraid lisanikerdisi - seega peaks kõik ilusasti näha olema. Nii korras! Tähelepanu on saavutatud.

Kritseldan midagi ükskõikselt paberile ja ja lükkan vaba käe laua alla. Õppejõud kahvatab. Vaatan talle meelalt otsa ja limpsan roosa keelega üle huulte ajades samal ajal reied veel rohkem laiali. Seejärel sikutan oma kleidi ääre aeglaselt ülesse ja vaatan korra klassis ringi. Igaüks rabab usinasti kirjutada, sellest tööst oleneb ikkagi terve aasta hinne. Ei kedagi nägemas!

Silitan aeglaselt oma rinda ja oigan hääletult. Õppejõud jõllab mind kui lahatud konna. Huvi tema silmis on ilmselge, kuigi ta üritab seda hoolega avatud õpiku taha varjata. Vasak käsi liigub unelevalt kikki läinud rinnanibult laua alla. Aluspüksikuid ma täna ei kanna, nii et mu varjamatu sära peaks kaugele näha olema. Sulgen silmad ja hingan sügavalt sisse. Limpsan veel kord huuli ja lükkan sõrme endasse.

Raamat õppejõu käes väriseb silmnähtavalt. Hakkan ennast mõnuga aeglaselt toolil liigutama, vajudes üha rohkem laua alla. Teine käsi kritseldab paberile mõttetuid sõnu. Kostub natuke lurtsuvaid helisid. Silitan ennast ja kordan jõnksutusi. Heidan pilgu kaasõpilastele - keegi ei märka.

Õpetaja on näost juba punaseks tõmbunud ja raamatu uurimisest on asi kaugel. Vaata, et veel ila üle lõua ei jookse. Surun reied kokku ja jätan sõrme jalgade vahele vangi. Nihelen rahutult toolil. Tunnen, kuidas vitumahlad mööda pragu alla toolile voolavad. Võtan appi ka teise käe ja õrritan oma rinnanibusid. Need on nii hästi läbi pluusi paista - suured ja erutunud.

Lõpetan hetkeks oma provotseeriva tegevuse ja uurin kella. Tunni lõpuni on veel kümme minutit aega jäänud. Ajan reied uuesti õieli ja libistan käe taas alla nupukest paitama. Upitan jalgu natuke ülesse poole ja surun kannikad tugevamini külma tooli vastu.

Piilun läbi poolsuletud laugude õpetajale otsa. Korraks ta küll kohmetub ja vaatab mujale, kuid mida intensiivsemalt ma teda jälgin, seda ülbemaks ja aplamaks muutub ka tema pilk. Õpetaja ei saa oma silmi enam minult ära. Tema pupillid jäglivad ahenenult ainiti iga mu liigutust. Ta neelatab ja on rahutu.

Mu täielikult raseeritud nestest läikiv lapselik vituke ja väljakutsuv pilk ajavad ta viimaks nii hulluks, et ühel hetkel ei pea ta enam vastu ning sõnab hääletult: "Ma tahan sind nussida."

Vastan talle meela naeratuse ja summutatud oigega. Tundub, et eesmärk on saavutatud. Lasen oma jalad alla, surun põlved kokku, kohendan seelikut ja lausun: "Õpetaja mul tekkis üks küsimus. Kas te tuleksite korraks siia?"

Klass nagu toibuks saja aastasest unest. Hakatakse sagima ja kella vaatama. Õpetaja aga istub laua taga edasi ja põrnitseb mind vihaselt. Teen suured süütud silmad pähe ja kordan uuesti oma palvet. Ta mõistab, et ei saa mind lõpmatuseni ignoreerida ja tõuseb viimaks vastumeelselt ning astub raskel sammul raamat alakeha varjamas minu juurde.

Ta tuleb ja kummardab ettevaatlikult, kuid siiski avaneb kõrval pingis istuvatele poistele huvitav vaatepilt. Küsin ära oma tobeda küsimuse ja kritseldan seejärel midagi mõtetut oma testipaberile. Õpetaja lahkub tagasi oma kohale.

Minut hiljem on klass rahutu - itsitatakse, sedelid käivad mööda klassi ringi. Õpilased hakkavad õpetajat üha enam ja enam enda juurde kutsuma. Ja ta läheb, sest tal pole valikut. Püksid erutusest pungil ja nägu punane. Olen endaga ülimalt rahul. Seda alandust ei unusta ta niipea.

Viimaks heliseb kell vahetundi. Pakin asjad kokku ja viin õpetajale oma paberilehe, kuhu on kirjutatud vaid üks lause: "Kuidas vaatemäng meeldis?"