|
meelelahutaja.com » jutud Piits ja rihm Lisatud: 18. Mai 2007 15:00 Tema nimi on Andrus ja ta on tõeline mees - selline, keda ei kutsuta Antuks. Ta on tõsise loomu ja täiusliku enesekontrolliga, ühtlasi väga intelligentne. Ükskord küsis ta minult, üsna viisakal ja formaalsel toonil, kas ma tahaksin temaga magada. Ma ei tundnud teda väga hästi, kuid soovinuksin teda paremini tundma õppida. Jah, muidugi nõustusin ma temaga magama. Tahtsin teada saada, mis inimene on Andruse kontrollitud, tõsise välisilme taga, ja temaga voodisse minemine paistis olevat parim viis selle teadasaamiseks. Läksime järgmise päeva õhtul koos Andruse juurde. "Kas sa tahad olla peal või all?" küsis ta suuremeelse võõrustajana. liiga suuremeelsena, hakkasin ma mõtlema. Andrese käitumine hakkas mulle ühtäkki meenutama keskaegset rüütellikkust. Krahv Dracula olevat olnud just selline. Huvitav, kas Andres püüab meelega näida vana aja aadlikuna. Arvatavasti ongi see teadlikult valitud mask. "Maadleme, kes saab peal olla,"pakkusin. Andruse läbitungimatud pruunid silmad laienesid kergelt ja mul oli hea meel - tahtsingi, et väljakutse teda erutaks. Lootsin, et ma võidan, sest olengi ju tegelikult aktiivsema loomuga. Leppisime kokku reeglites-võitja on see, kes suudab teist kümneni lugedes all hoida. Võitja saab kaotajat nüpeldada ja muu lepitakse kokku siis. Andrus võttis kapist piitsa ja pani selle diivani peale, heites mulle ootamatu muige, enne kui tema nägu jälle tavapäraselt tõsiseks läks. "Mina tean, kus siin miski asub, ja oleks ebaaus seda ära kasutada, sellepärast panen ma vahendi sinna, kus me teda mõlemad näeme." "Sul on stiili, poisu," ütlesin, olles meelega kohatult familiaarne. "Poisu?" küsis Andrus jäiselt. "Ma ei ole poisu. Ja kui ma võidan, siis maksad sa selle eest." Võtsime end alasti ja põlvitasime vaibale, käed teineteise õlgadel. Mina olen Andrusest natuke pikem ja märksa raskem, aga tema paistis agressiivsemana, nii et matsist oli oodata üsna võrdset. Panin oma käekella minuti pärast helisema ja kihistasin närviliselt, kui me stardisignaali ootasime. Andrus muigas uuesti. "Kas sa pabistad?" "Ei," irvitasin vastu. "Ma naeran, mõeldes, mida ma sinuga teen, kui ma võidan." Andrus kergitas kulmu ja sättis just midagi ütlema, kui kell piiksuma hakkas. Selle asemel, et püüda Andrust pikali lükata, nagu ta ootas, läksin ma tahapoole, tõmmates ta enda peale, ja kasutasin siis tema üllatust, et ennast talle peale rullida. Andruse peal olemine oli erutav, kuid ma ei saanud sinna jääda isegi nii kauaks, et lugema hakata, kui ta meid juba teistpidi veeretas. Kurat. Ehkki kõhn, oli Andrus tugevam kui ta paistis. Küllap see tuli sagedasest teiste piitsutamisest - see arendab õlalihaseid. Andrus hoidis mind kinni just nii kaua, et jõudis öelda "üks". Taipasin, et all oli sama erutav olla kui peal. Kuid Andrus ei kaalunud piisavalt palj u, et mind all hoida, kui ma ei lasknud. Mul õnnestus ta minema paisata, nii et olime mõlemad külili. Selles asendis rabelesime tükk aega ja kumbki ei suutnud teist ümber keerata. (Kui ma taolisi mänge sagedamini hakkan harrastama, pean kindlasti rohkem harjutama.) viimaks, mõeldes elevantidest, klaveritest ja muudest rasketest asjadest, õnnestus mul Andrusele peale saada. Selle asemel, et teda jõuga maas kinni hoida, istusin talle lihtsalt rinna peale. Ta rabeles natuke, kuid ei suutnud mind maha raputada, kui ma lugesin kiiresti kümneni. "Kümne" juures heitis Andrus mulle veel ühe oma harvadest muietest ja ma ei saanudki aru, kas ta lihtsalt võttis kaotuse vastu nagu härrasmees või oligi meelega kaotanud. Ma igatsesin tema rahu kõigutada ja nüüd oli mul selleks võimalus. Jäin veel natukeseks Andruse rinna peale istuma, vaadates talle otsa, siis aga tõusin püsti ja ulatasin talle käe. Tõmbasin Andruse püsti ja juhtisin ta diivani juurde. Võtsin piitsa ignoreerides kätte oma püksirihma, istusin diivanile ja osutasin lõuaga kergelt oma põlvede suunas. "Sa vist tead, kuidas see käib." Andrus punastas kergelt. Tal oli väga kahvatu nahk, millel iga värvimuutus oli kergesti näha. Ma ei andnud talle meelega konkreetset käsku. Kui alistujale öeldakse täpselt, mis ta tegema peab, võtab see temalt kogu vastutuse ja võimaldab tal eitada, et tal on endal mingi osa selles, mis temaga toimub. Ma ei teinud ühtki kannatamatust väljendavat zesti. Istusin rahulikult, vaatasin Andrust ja ootasin, et ta ennast paika seaks. Ta noogutas ja heitis siis upakile üle minu põlvede. Andruse tagumik oli väike, väga kahvatu ja uskumatult pehme nahaga. Paitasin seda hellalt. Panin rihma esialgu kõrvale ja alustasin nüpeldamist käega. Esimene hoop oli peaaegu nagu paitus, ja teinegi oli sama hell. Andsin lakse ühtlases rütmis, valmistades Andrust aeglaselt ette. Minu eesmärk oli see mees avada, ja sellest vähesest, mida ma Andrusest teadsin, uskusin ma, et tugev peksmine, mis küll avab mõne inimese, paneb tema ainult rohkem endasse sulguma. Ma kahtlustasin, et Andrus on harjunud avaldama jõule vastupanu jõuga. Selleks, et tungida tema hinge, oli vaja teistsuguseid meetodeid. Laulsin mõttes, et rütm püsiks sama. Mul tuli naer peale, kui ma mõtlesin, mis tunne Andrusel oleks, kui ta teaks, et ma mõttes laulan. Aga ma surusin naeru alla, sest ma ei tahtnud, et Andrus mõtleks, et ma naeran tema üle. Siis oleks ta oma soomusrüü jälle selga tõmmanud. Minu kergetest laksudest hakkas Andruse tagumik roosakaks tõmbuma ja ma otsustasin, et ta on valmis võtma vastu natuke tugevamaid hoope. Hakkasin teda kõvemini nüpeldama, kuid ikka sellessamas aeglases rütmis, andes talle aega igat laksu korralikult tunda, enne kui tuli järgmine. Pikkamööda, kiiret pole kuhugi. Kui hoobid tugevamaks läksid, hakkas Andrus iga laksu järel ohkama, mis oli esimene märk, et ma suutsin mõjutada ka midagi muud peale selle kauni kahvatu naha. Surusin maha kiusatuse endale vaba voli anda. Tahtsin, et Andrus laseks ennast lõdvaks, voolaks mõttes koos minu hoopidega. Jätkates nüpeldamist, otsustasin, et Andrus saab teada, et ma laulukest ümisen, et olegi see nii paha. Ma pean halvasti viisi, aga ta ei olnud arvata- vasti praegu eriti suuteline sellest aru saama. Hakkasin tasapisi oma hoopide rütmis lastelaulukest ümisema. Ümisedes suurendasin taas hoopide tugevust. Andruse ohked kasvasid üle oieteks ja ma soovisin, et näeksin tema nägu. Pidasin aru, millised tema läbitungimatud silmad nüüd võiksid olla. Selleks ajaks, kui olin laulu lõpuni ümisenud, otsustasin, et on aeg teha edasi rihmaga. Samas arvasin, et ei oleks hea, kui see tabaks Andrust ootamatult - siis läheks ta jälle pingule. Sellepärast ütlesin Andrusele: "Ma võtan nüüd rihma, kallis." Haarasin rihma ja lõin Andrust sellega - mitte nii kõvasti kui käega, kuid siiski üsna tugevalt, ja rääkisin taas. "Sinuga on kõik korras, eks, kullake?" Andrus noogutas ja ma jätkasin nüpeldamist. Mõne rihmahoobi järel pressis Andrus välja mõned sõnad. "Kõige hullem on see kontrast." "Mis kontrast, kullake?" Ma arvasin, et sain aru, mida ta mõtles, kuid tahtsin kindel olla. "Sinu hääletoon on nii õrn ja sinu hoobid on nii valusad." "Ma ei ole ju sinu peale pahane, kallis," ütlesin nii õrnalt kui oskasin, lüües teda samal ajal kõigest jõust. "Mul ei ole midagi sinu vastu, mulle lihsalt meeldib sind nüpeldada." Andrus oiatas minu järgmise hoobi peale. Natukese aja pärast tundus mulle, et ta on nüüd küllalt saanud. Panin rihma kõrvale ja paitasin hellalt tema tagumikku. Natukese aja pärast võtsin laualt libestuskreemi tuubi. Kui hakkasin seda Andruse augu ümbrusse määrima, laskis ta kohe tuharad lõdvaks, nagu inimene, kes on harjunud taha saama. Määrisin libestuskreemi kiirustamata, sest olin juba väga erutunud ja tahtsin enne keppimist natuke maha jahtuda. viimaks andsin Andrusele märku diivanile käpuli ronida. Sain kergesti sisse, kuid märkasin juba mõne liigutuse järel, et ma ei suuda seemnepurset kuigi kaua tagasi hoida. Peagi läks mul pauk lahti. Sõnagi lausumata ulatasin tuubi Andrusele ja läksin ise tema asemele, tagumik upakil. Andrus lükkas mu jalgu laiali. Mind erutas kujutlus sellest, kuidas ta vaatab mu avatud urruauku. Ta surus suure portsu libestuskreemi mu augu juurde. See oli külm ja ma võpatasin. Andrus määris kreemi igale poole ümber augu. Ma hakkasin tagumikku hööritama, lootes, et ta paneb sõrme sisse. Mu soov täitus. Andrus lükkas sõrme jõuliselt pärakusse. See tegi natuke haiget, kuid oli samas ka nii mõnus. Andrus määris kreemi minu urruaugu sisse pikkade jõuliste liigutustega. Valu kadus peagi ja ma tundsin ainult naudingut. Mul hakkas uuesti kõvaks minema. Sel hetkel tõmbas Andrus sõrme järsku välja ja see oli nii mõnus eriline tunne. Andrus põlvitas minu taha ja ma teadsin, et tema riist tuleb kohe minusse. Olin nii erutunud ja igatsesin teda endasse. Juba tundsin otsa sisse tungimas. Andrus riist oli kõige suurem, mida ma kunagi saanud olin. Tundsin, kuidas see mu auku venitas. See oli pisut ebameeldiv ja mul oli tahtmine Andrusele öelda, et ta järele jätaks, aga ma ei tahtnud tossikesena paista, pealegi oli nii mõnus taha saada. Hakkasin oma tagumikku Andruse tõugetele vastu liigutama. Tundsin, kuidas mu riist järjest kõvemaks läks, ja rammisin tagumikku tagasi üha tugevamini. Andrus kiirendas keppimisliigutusi ning haaras siis käega mu riista ümbert. Oigasin naudingust, kui me tükk aega nümoodi nussisime. Kaotasin igasuguse ajataju. Viimaks tundsin Andruse keha värisemas ja teadsin, et ta purskab kohe oma sperma mulle sisse. Sellest mõttest erutusin nii, et mul läks endal pauk lahti. Andrus tundis, kuidas türa tema pihus libedaks läks. Järgmisel hetkel ta oigas ja ma tundsin tema riista enda sees tukslemas ja sooja pauku endasse valgumas. Andrus liigutas üha metsikumalt ja ma tundsin järgmist purset, siis järgmist, ja veel, ja veel. Viimaks tõmbas Andrus riista välja ja sperma voolas minu tagumikust alla reite peale. Lamasime higistena tükk aega teineteise embuses, enne kui jätkasime. See oli üks minu elu imelisemaid kogemusi, ja muidugi ei jäänud see öö meil viimaseks. Loetud: 2765 korda, kommentaare: 0
|
|