Minimalistlikult sisustatud tuba. Diivanil, kahe inimese armastuse tagasihoidlikul altaril, televiisori ees istuvad mees ja naine, kolm patja vahel ning vaatavad telerit.

Aeg-ajalt tõuseb naine ja läheb kamina ette Marlborot suitsetama. Jutt venib ning keskeneb telerist tulevale "Naisevahetusele." Viimaks heidab naine pikali ja ütleb: "Hea küll, tule mu taha ja võta mul ümbert kinni aga pea meeles et see on täna ka kõik."

Mees noogutab leplikult aga ilmselegelt rahulolematuna. "Kuule räägi mulle seda revolutsionääri asja," palub ta naiselt, meenutades üht kunagist remarki, mis talle hinge läks.

"Mis seal ikka keerulist, ma olen mõisaprouaks sündinud kui saatus mulle seda osa ei võimalda siis tuleb neil minu kui revolutsionääriga leppida. Leppida sellega et ma teenrite kamandamise ja iluaia harimise asemel neil äriilmas elu põrguks teen."

See erutas meest kui naine endast niimoodi rääkis, hämmastas isegi. See, et naine peab end tõsimeeli mingiks väljavalituks, erilist saatust väärt olevaks olendiks, kellekski kes on kodanlaseks mitte sündinud vaid sunnitud.

Naine hämmastas meest ikka. Juba esimesest korrast peale kui ta naise vanust küsis ja naine vastas, et tal on sama sünniaasta mis mehelgi.

Naisel on seljas valged püksid, T-särk pildi ja kirjaga "Ainult Saaremaal elavad tõelised naised." Selle all on valge mustade täppidega rinnahoidja ja samasse komplekti kuuluvad püksikud. Naine on blond, 164 cm pikk, kehakujult pisut lopsakas. Mees on pikka kasvu, halliseguse peaga, vuntside ja prillidega, pisut ülekaalus.

"Mu poeg ütles, et su lilled lähevad järjest nässakamaks," ütleb naine naeratades talle ainuomast iroonilist naeratust nagu ikka siis kui ta mehele haiget tahab teha. See tuleb tal tõesti hästi välja. Mees naeratab virilalt ja mõtleb omaette sellele kuidas see kõik neil algas ning kui ilus ja lootusrikas nende vahekord siis oli.

Mees alustab areldi: "Tead ma mõtlesin siin omaette, et millal sa küll mulle hinge pugesid?"

"No millal siis?" pärib naine ilmse uudihimuga. On ilmne et see tedagi huvitab.

"Ma arvan et siis kui sa Moskvast tagasi tulid, komandeeringust ja me Stromkal jalutamas käisime, millaski siis see juhtus, märtsi lõpus."

Naine naeratab, püüab seda pilklikult teha aga seekord ei tule hästi välja. Iroonia jääb pisut virilaks.

"Aga miks?," küsib naine? "Mis miks? Miks ma sulle hinge pugesin?"

"No ega ma seda ausalt öeldes ise ei teagi, aga sa olid seekord lihtsalt nii malbe ja armas ja anduv, et see murdis mu südame, eriti järgnevaga võrreldes," vastab mees ja jätkab viivu pärast," see olid ikka sa ise, su isiksus, sina kui inimene."

"Ei ma ei usu seda," vaidleb naine vastu, "see on vist ikkagi seks, ainult seks."

"Seks ka, aga see pole kõige tähtsam," vaidleb mees vastu.

"Ei seks, see oli ainult seks," raiub naine.

Mees oli naisele siiani komme ja viinamarju toonud. Siis ütles aga naine ühel lembehetkel välja, et tegelikult meeldivad talle roosid. Sealtpeale tõi mees roose aga ikka kippusid need valed roosid olema, kas siis tripsudega, mitte tumepunased või liiga lühikesed. Hiljem lisas naine, et talle meeldivad ainult roosid mis on tumepunased ja vähemalt meeter pikad.

"Kus sa eelmine kord siis käisid" ka?," küsib naine ja ta nägu muutub taas pilklikuks. Mees ei taha vastata aga ütleb viimaks välja, et "ujumas." Kunagi kuuendas klassis oli ta trennist tulles samuti teinud. Kiiruga püksid enne kojuminekut kraani all märjaks teinud ise aga trenni ajal linna peal ringi hulkunud. Nüüd 35 aastat hiljem on ring täis saanud ja teeb täpselt samamoodi.

Naine leebub pisut. Mehel tekib uus lootus, ruttu läheb ta tualetti ja võtab seal oma rahakoti trukiga sahtlist välja sinise rombikujuliuse tableti kirjaga "kamagra," lonksab kibeda maitse pärast nägu krimpsutades vett peale, naaseb diivanile ja heidab naise taha küljeli. Mees hakkab varsti kaela ja rinna ümbrusest tugevasti punetama.

Mehel on silmnähtavalt kõva ja ta surub oma "kõva" läbi pükste naise ümarate tuharate vahele ja liigutab. Naine paneb silmad kinni ja naaldub mehe vastu.

Äkki ärritab mingi mõte naist või püüab ta seekord kulminatsiooni lihtsalt kaugemale lükata, mehe jaoks võimalikult ebameeldivasse aega, igal juhul tõuseb ta taas ja läheb kamina ette suitsetama. Mees tõuseb ka, läheb ning istub naise kõrvale kamina ette. Heidab siis pikali ja paneb pea naise sülle.

"Kuule, ütle mis meil siis nüüd valesti on?" küsib ta. Naine naeratab selle peale virilalt ja vastab: "see praks käis siis kui sa lubasid minu juurde tulla aga sa ei tulnud." Mees mõistab tagantjärgi ja traagiliselt mida see tegelikult oli naisele tähendanud et ta lubamisest hoolimata ei tulnud. Ta sooviks hea meelega aega tagasi kerida. See oli esimene "praks," millele järgnes ultimaatum et ta võib tulla vaid peale kella seitset. Enne seda tuli deklareering et rohkem ta lapsi mehe pärast kodust ära ei saada.

Sellest peale "kui ta ei tulnud" esitas naine ühe tingimuse teise järel ja mehe meelest läks see kõik mis neil oli üha kurvemaks, traagilisemaks ja lahendamatumaks. "Kuidas edasi?" Mees oli kurb ja segaduses.

Siis sirutab mees käe naise Marlboro paki poole. "Ära mitte loodagi," ütleb naine ja võtab järsu liigutusega paki kamina eest ära ning asetab enda kõrvale teisele poole meest. Millegipärast muutub naine täna järjest kiuslikumaks.

"Kui ma vaid suudaks asja füüsiliseks viia," mõtleb mees, "siis oleks mõneks ajaks kõik jälle hästi." Esialgu tunudub et kõik läheb sellest aina kaugemale.

"Sa oled nagu Kalle, meil Kohtla-Järvel" ütleb naine uues kiuslikkusepuhangus," ta ka alati ütles, et ei suitseta ja ega ta suitsetanudki midagi muud kui teiste suitse." Mees teeb mõne abitu katse suitsupakini jõuda suutmata uskuda et naisel võib tõsi taga olla. Jääb siis aga veel tusasemaks.

Tagasi diivanil püüab mees naist suudelda. "Ah jäta järgi, kuule ma ei taha," ütleb naine. Mees silmitseb teleriekraani. "Miks sa nii vaikseks jäid? Mis sul on?" pärib naine, tehes näo nagu kõik oleks kõige paremas korras. Mees teeb sellepeale veel mõne abitu katse naiseni küünituda aga see lükkab ta käe kannatamatult kõrvale.

"Kuidas sulle mu lastekas meeldis?," püüab mees muud juttu teha.

"Jah, seal oli paar head luuletust aga üldiselt olid need luuletused sul kuidagi nagu vägisi riimi väänatud jutud."

Mehele tundub et ta saab täna nii uksest kui aknast. Ometi ei loobu ta üritamast. Nende suhe on selleks ajaks juba tubli aasta kestnud aga selle diapasoon on kuidagi järjest ahtamaks jäänud. Naine paneb mehe arvates järjest kõik otsad kinni, nii nagu dominos öeldakse. Paneb torumeeste keeles "pimeda ette." Mees võtab esmakordset suitsukeelamist kui järgmist, vist juba kolmandat või neljandat suuremat ultimaatumit, märki sellest, et naine suhet järjest koomale tõmbab. Ja kui ta midagi muuta ei suuda siis ahendab naine oma deklaratsioonidega nende suhte selliseks, et see talle endalegi vastikuks muutub.......

Paar päeva enne sõitis ta oma autoga naise majast mööda. Hämmastunult nägi ta naise autot hoovis. Kiiresti keeras mees kõrvalteele ja saatis sõnumi küsimusega, "Kas hommikukohvi joome?" Vastuseks tuli veerand tunni pärast sõnum. "Oma hommikud olen ma juba iidamast-aadamast enda omadeks kuulutanud." Enne seda oli neil paar ilusat hommikut mis sama spontaanselt algasid. Algasid möödasõidu ja auto märkamisega hoovis. Selle sõnumiga olidki ühishommikud lõppenud. Nüüd siis suitsud. Aeg enne seitset. Laste ärasaatmine tema pärast. Mis järgmiseks? Ega palju polnudki enam järele jäänud.

"Miks sa seda teed?" pärib mees. "Sa tuled siia, vahid lakkamatult kella, kohvikus on sul hirmunud looma pilk, sul pole praktiliselt mitte midagi mulle anda ja nüüd küsid sina miks ma seda sulle teen?"

"Tead, ütleb naine ilmselt endalegi ootamatult ja spontaanselt, "ma võtsin meile teatri piletid ära!"

"Ahah," vastab mees veelgi suuremasse segadusse sattudes. "Ja siis ma ütlesin Saaremaal, et me tuleme peikaga varsti külla!"

Mehele on selge, et need on viimased katsed enne kui midagi lootusetult, päriselt ja lõplikult läbi saab. Ta võiks ju sinna, teatrisse ja Saaremaalegi minna aga mis saab edasi. Edasi tuleks hankida dokumendipakk "uus algus" ja alustada kusagil mujal uue identiteediga. Ei, sotsiaalseks enesetapuks ta valmis ei ole. Isegi selle naise pärast mitte. Kui ta ka need kaks uut tuleproovi ära teeks ei oleks see mitte lõpp vaid algus ja millaski peaks ta ikkagi valima oma praeguse sotsiaalse staatuse ning mingi ähmase lootuse nimel mida see naine kehastab.

Ei, täna pressib ta edasi oma trumbiga, milleks on füüsiline lähedus. Siiani ei ole ta suutnud seda korralikult välja mängida. Seks, tundub et seob, teisalt muudab ta aga inimese hellemaks ja tundlikumaks, just sellesama läbi et seob. Hellus ja tundlikkus põhjustavad märksa omakorda kergemini pettumusi, seda nii soovunelmates kui ka tegelikkuses. Seks on kaheterane mõõk lõikab mõlemat pidi.

"Meil on ju ilusaid aega ka olnud?" püüab mees naisele nende ühisosa meelde tuletada. "Jah," alguses küll", jääb naine nõusse, "aga niipea kui ma aru sain, et sul minu jaoks aega ei saagi olema hakkas kõik varisema, saa aru ma olen inimene nagu iga teine, ma tahan väljas käia, tantsida ja pidutseda, tahan näidata sind neile inimestele kes minu jaoks olulised on."

Naine leebub silmnähtavalt omaenda nostalgilise algusmälestuse peale ja täiesti ootamatult ütleb ta mehele: "hea küll pane "ta" siis vaikselt mu jalge vahele aga ära liiguta, eks?"

Mees on hämmingus, püüab aga ootamatult avanenud shanssi kiiresti ära kasutada ning koorib naisel rutakalt dressipüksid madalamale. Ta saab naisele üsna kiiresti sisse kuid selle asemel, et vaikselt lebada hakkab ta end siiski liigutama. Varsti keerab ta naise selili ja püüab, püüab pikalt..., püüab seni kuni ta hingetuks jääb ning higisena naise kõrvale pikali, näoli patja variseb. Neetud viagra töötab nagu ikka, errektsiooni on nii et tapab ejakulatsiooni aga napib.

"Jälle ei suutnud sa lõpetada," ütleb naine ilmse etteheitega hääles, "sa tead ju kui ebakindlaks see mu muudab?

"Jah" vastab mees, lihtsalt selleks, et midagi öelda. Tänane õhtu on täielik häving selle sõna igas võimalikus tähenduses. Sellega, et ta naise ära rahuldaks saab ta hakkama, see aga et naine ka tema, mehe, orgasme kontrollida tahab on vist natuke liiast. Mehele meenub üks teine naine minevikust kellele meeldis ta sperma hulga ja ejakulatsioonide tugevuse järgi kaugeleulatuvaid järeldusi teha, meenus ta pettumusohe, "jälle nii vähe!"

Seksi ebakindlus võimendab kordades seda ebalust millest neil kahel niigi puudust ei ole. Seks on neil seni ometi enam-vähem sujunud. Vähemalt on naine enamjaolt rahuldatud saanud. Algul oli mees krampis ning kõige olulisemal hetkel vajus tal sageli ära. Seda enam, et naine talle manuaal-oraalset stimulatsiooni, millega ta siiani harjunud oli, ei pakkunud. Kui ta paaril korral sellele naise tähelepanu juhtida püüdis, nähvas naine vastu, "ära tule mind õpetama kuidas sul pihku lüüa," ning sinna see jäigi. Siis, mehele ootamatult oli naine talle kõike seda vahel ometi pakkunud, aga seda vaid siis kui see iseenesest tuli, nagu naisele rõhutada meeldis. Üldiselt oli tal selle naisega ülipüüdlikuse kramp, tal oli naise suhtes nagu ta ise ütles, emakompleks ja see ta viimaks seksoloogi juurde ajas.

Cialis oli võrratu, aga 250 krooni tableti eest oli tallegi pisut liiast. Ta ostis alguses neli tabletti, otsustas aga siis pisut odavamat, musta turu Viagrat, proovida. India Viagra, nimega Kamagra oli hoopis midagi muud, mõjuma hakkas märksa hiljem ning tegi ejakulatsioonini jõudmise mehe jaoks sageli võimatuks. Nüüd, mil naine talt lausa ejakulatsiooni nõudis ei osanud ta enam midagi peale hakata.

See naine lause oli nagu lõppotsus ja hinnang kogu ta senisele eulule, "Miks sa lõpetada ei suuda"? Jah, miks ta ometi lõpetada ei suuda, ei suuda lõpetada mitte midagi korralikult selles elus, ei seksi ega suhet, ei esimest ega teist.

Mees oli äsja naisele sünnipäevaks mitu Kareva luulekogu kinkinud ja ühe väga vana veini. Seegi sai hävitava hinnangu osaliseks. "Marjaveinid ei lähe seistes mitte paremaks vaid hullemaks, sagu tuleb sisse," ütles naine ja jälle oli tal õigus, nagu alati.

See aga juhtus juba peale seda õhtut kamina ees. Nad kohtusid veel korra kohvikus aga seal ei suutnud mees naisega enam rääkida vaid ainult nuttis, enamjaolt küll sisemiselt aga hetketi murdis see temast ka välja. Ka naisest käis ühel hetkel jõnks läbi ja ta silmad hakkasid kummaliselt läikima. "Kahju on ajast... ja üldse," oli naine talle murduva häälega öelnud.

Paaril korral kui nad veel juhtumisi linnas nägid keeras mees ära ja läks tagasi vaatamata teises suunas.

See naine oli vist liialt Lutsu lugenud ja Teele osasse sisse elanud. Juba tutvuse algul oli ta öelnud, et kui midagi välja ei tule "võtab ta oma Tiugu ja kandle ning läheb edasi." Naine oli sisse elanud oma osasse mis ei lubanud tal ennast mitte iial alandada, ja seda mitte ühegi mehe ees. Olgu selle hind milline tahes.

Mees omakorda teadis et sellest naisest ei saa ta enam vabaks, teadis et ta ei kohta kunagi elus kedagi kes sellise kergusega mängiks korraga kõikidel ta kompleksidel. Naist, kes oleks talle väljakutseks ja paneks teda ennast muuta tahtma. Ta teadis et ta ei kohta enam kunagi kedagi kes ta armastust väärt oleks.

See naine oli ta antus, saatus, geograafia ja iseloom, see naine oli ta DNA. Peale selle naise kohtamist teadis ta et uus võib tulla, hullemat aga mitte. Kui keegi veel kunagi tuleb siis saab see olla vaid seesama naine kes oli kogu ta senise elu ühte lausesse kokku võtnud, "Jälle sa ei suutnud lõpetada..."