“Anna,” puudutas Andrei aralt mu kätt, “kas ma võin sind saata?” Ausalt öeldes see ettepanek hämmastas mind, kuna Andrei oli abielus, oma naisele truu ja kartis naisi nagu kurat viirukit. Muidugi, ega mind alt ei vea: ma ju näen, kuhu kanti see asi kisub ja ootasin kannatamatult järge.

Ja nüüd olen ma juba oma trollipeatuses. Äkitselt pigistas Andrei endast välja: "tead sa, ma tahaksin sind endale külla kutsuda...” See oli nii veider, et ma ei suutnud naeratust tagasi hoida. “Larissa on hommikuni valves, seepärast... Ega sul selle vastu midagi ei ole?”

Ei, selle vastu polnud mul tõepoolest mitte midagi, seda enam, et minu esivanemad olid suvilasse jalga lasknud ja öösel tühja korterisse, külma voodisse mineku perspektiiv ei ahvatlenud mind üldse. Hoopis huvitavam on Andrei juurde sõita, vaadata kuidas see truu abielumees elab, ja ühtlasi ka tema noaaegse truuduse vastupidavust proovida.

Kui me tema juurde jõudsime, oli kell juba üle südaöö. Tema korter meeldis mulle: raamatud, maalid, puust kujukesed. Andrei võttis baarist pudeli veini ja tegi ettepaneku natuke juua. Ma teadsin kindla peale, et alkoholi on talle vaja ainult julgestuseks. Ma taipasin kähku, et pean algatuse enda kätte võtma ja meelitama Andrei magamistuppa. Paistis, et erutusest ei tõusnud tal miski. Läksin akna juurde, lülitasin plaadimängija sisse ja alustasin improviseeritud striptiisi. Hööritasin sujuva lummava muusika taktis puusi, kergitasin aeglaselt pluusi, mille all polnud midagi.

Siis paljastasin rinnad ja kiskusin siis ühe äkilise liigutusega pluusi seljast, ise kummardudes nõnda, et Andrei võis näha mu rindu. Tema sagenenud hingamise järgi sain ma aru, et etendusel on menu. Panin Andrei voodile istuma. Esialgu seisin tema ees, jalad natuke laiali, tema võttis mul seeliku seljast ja püksikud jalast, mina aga vabastasin ta särgist ja lükkasin ta selili. Tema aluspükste all joonistus juba täiesti selgelt välja elastne küngas.

Lasksin ta riista vangist lahti ja võtsin suhu. Minu rütmilise imevate liigutuste all hakkas meie kotkapoeg kiiresti kasvama ja muutus varsti suureks linnuks. Ühtlasi erutusin ka ise. Siis saatsin ma ta riista selle seaduslikku kohta.

Andrei oli sellest kõigest nii juhmistunud, et lõpetas peaaegu kohe. Ronisin ta pealt maha ja lebasin muusikat ja rahu nautides. Ootamatult kostus esikust võtmete kõlinat. Mind viskas nagu vedruga voodist välja. Mõtlesin palavikuliselt, kuhu end peita, sest Andrei naisega kohtumine ei tõotanud absoluutselt mitte midagi head. Paraku oli hiirelõks juba kinni kukkunud.

Jäi veel üle rõdu. Veel üks hetk, ja ma juba olingi seal. Alles rõdul sain aru, et olen ehmatusega alasti välja karanud. Heitsin pilgu tuppa. Andrei istus voodil, riided juba seljas, silmad pärani ja valmis minestusse langema. Esikust oli kuulda: “Andrjusha, kus sa oled? Miks muusika niisugusel ajal mängib? Kas sa ei ole üksi?” “Ei- ei Larissake, üksi ikka. See on niisama und ei tule...” Andrei lükkas mu seeliku ja püksikesed jalaga voodi allaja kargas toast välja. Mina libisesin välgukiirusel magamistuppa, krahmasin käekoti, pluusi ja kingad, aga kingakontsade närviline klõbin ja lähenevad hääled segasid mind seelikuni jõudmast, ja ma peitsin end uuesti rõdule.

“Andrei, miks siin tuul tõmbab? Miks rõduuks lahti on?” Edasist jutuajamist ma enam ei kuulnud, sest hüppasin rõdult alla. Kuhu nüüd? Niisugusena, nagu ma praegu olin (ainult pluus seljas, kingad jalas ja kott käes õnnestub mul küll vaevalt koduni jõuda, seda enam, et trollid ei käi. Kas mõni takso kinni püüda? Taevane arm, ma tean ju küll, millega mul maksta tuleb. Pigis mis pigis! Kuid mul ei lastudki korralikult järele mõelda, kuidas sellest situatsioonist välja tulla.

Minu paljas tagument paistis vist kilomeetri kaugusele, sest pimedusest oli kuulda naerulaginat ja hääli: “Oi, te vaadake, missugune tibuke!” “Mära missugune, niisuguseid ma lausa jumaldan!” “Kuhu sa oma seeliku oled jätnud, lita, ära kaotasid või?” “Milleks talle seelik? Nii on ju mugavam!” “Jaa, kohe hakkab meil väga-väga mugav!” “Kuss, mina olen esimene!” “Oh ei, täna sa tema juures esimene ei ole, ära hoogu mine.”

Puude varjust ilmus välja terve kamp mehi - inimest kümme. Minu kangestus haihtus silmapilkselt ja ma pistsin nende eest jooksu. Hea veel, et Andrei rõdu oli hoovi poole, muidu oleks terve tänav naerukrambid saanud. Ma pöörasin end ümber ja imestasin: nad ei mõelnudki mulle järele joosta. Mulle tundus see kummalisena, aga asi oli selles, et õue piiras sealtpoolt teine, tihedalt esimese külge liibuv maja. Uksi ma ei näinud, ja paremat kätt oli kõrge plank - seal ehitati midagi.

Eemalt lähenesid ruttamatult ja pöördumatult tuttavad hääled: “Ah, kui ilusad jalad meil on! Ah, kui ilusasti nad jooksevad!” “Noh, jookse nüüd tagasi kah!” “Jookse siia, pisike, ma suudlen su peput!” “Noh, kas jõudsid juba sobiva koha välja valida?”

Mu süda peksles meeletult. Väljapääsu ei olnud, ja äkki ma tundsin, et olen looma moodi erutatud. Ja siis ma märkasin seda võretatud rõdu teisel korrusel. Ah kui saaks sinna ronitud, pääseks ehk nende jõhkardite käest ära. Kahmasin kätega võrest kinni ja püüdsin end üles vinnata. Selgus, et see ei ole kuigi lihtne, aga mõeldes õudusega, mis mind all ootab, tegin ma võimatut ja tõstsin varsti jalad käsipuule. Poisid kiirendasid sammu, kommenteerides käigu pealt mu tegevust. Kaks poissi ronisid mulle järele, kusjuures üks neist sai veel sellega hakkama, et puudutas mu kõige huvitavamaid kohti, mistõttu ma pidin peaaegu rõdult alla kukkuma, sest üheaegselt mööda rõdusid ronida ja lõpetada on äärmiselt ebamugav.

Kuid mul polnud võimalust isegi lahti rabelda ja seepärast ma ainult sõimasin, aga see raisk naeris: “Ta on juba üleni valmis, muudkui võta! Milline tore idee - keppida rippasendis.” Lõpuks õnnestus mul end üle käsipuu kukutada, ja siis, kui ma jõuetult palja tagumikuga külmale rõdupõrandale prantsatasin ja minu kohal rippus esimese jälitaja õnnelik füsiognoomia, süttis korteris valgus. “Mehed, minema!” karjuti alt ja poisid hüppasid rõdult alla.

Toast väljus umbes 30 - aastane või natuke vanem meesterahvas treeningpükstes ja spordisärgis, mille all mänglesid vägagi aukartustäratavad lihased. Niisuguseid mehi olin ma varem ainult kinos näinud: rahulik-võimsad, korralikult raseeritud ja muljetavaldavad - mitte ainult oma purustava jõu, vaid ka harukordse mõistuse poolest.

Minu jälitajatest ei jäänud enam jälgegi järele. “Näe, missugused kiisukesed mööda rõdusid hulguvad,” põristas võõras üsna heatahtlikult. “Egas’ midagi, sul vedas - sattusid just sinna, kuhu tarvis.” Katsusin põrandal istudes oma alasti kenadusi põlvedega varjata ja taibata, mida ta konkreetselt oli mõelnud lausega “sattusid sinna, kuhu tarvis”. Mu päästja kummardus samal ajal, kahmas mu kaenlasse ja viis tuppa.

Jõudsin vilksamisi märgata, et korter oli väga luksuslikult sisustatud. Vaibad põrandal ja seintel, kristall, portselan ja pehme mööbel. Aga minu silmipimestav tundmatu kandis mind kõigest sellest luksusest mööda, teadmata kuhu. Ilmselt nägin ma väga ehmunud välja, sest ta küsis: “Kas midagi on viltu, pisike? Kas sa siis vanni minna ei tahagi?” Hämmastav küll, aga praegu oli mul tõepoolest suur soov vanni minna. Aga ma ei tunne ju seda meesterahvast üldse! Teiselt poolt olen ma tervenisti ja üleni tema võimuses, nii et kas häbened või ei häbene, aga voodisse tuleb sul temaga ikkagi minna. Lõppude lõpuks on üks partner mugavas voodis parem kui kümmekond neid värdjaid kuskil plangu all.

Vannituba vapustas mind veel enam: see oli üleni peegelplaatidest, lagi - üleni peeglist, aga vann ise oli musta värvi. Minu päästja viskas sinnasamma froteelina, asetas minu selle peale ja keeras dushi jooksma. Sõnagi lausumata seebitas ta mu üleni sisse nagu lapse ja valas pärast puhta veega üle. Kuni seda kogunes, keeras ta dushi veevoolu tugevamaks kui harilikult ja hakkas peente niredega kõditama mu nägu, kaela, käsi, kaenlaaluseid, rindu, kõhtu...

Minu rinnanibud kõvastusid kiiresti ja ma lamasin suletud silmi, käed lõdvalt üle pea ja tundsin end nagu nõiduslikus unes. Ma vappusin kogu kehast ja lõpetasin. Mees naeratas ja hakkas lahti riietuma, aga mu reite vahele surutud vooliku tugevad hellitavad nired panid mu oigama ja veel sügavamale vanni ronima. See oli piisavalt suur vann ja minu päästja võis seal vabalt põlvitada, nii et minu jalad olid tema puusadel. Ta võttis mu sealsamas ning ma oigasin ja vappusin nii, et vett loksus üle vanniääre peegelpõrandale. Lõpetades ta värahtas ja toetas oma näo vastu mu õlga. Avasin silmad ja nägin meid äkki laepeeglist. Vaatlesin seda erutavat peegeldust ja mõtlesin ise, et ma ei tea ju selle võõra iluduse nimegi, aga andusin talle nagu oma armsamale, keda olen tundnud juba terve igaviku.

Siis ta tõusis, tõstis mu vannist välja, nühkis froteelinaga kuivaks, tõmbas mulle suure pehme hommikumantli selga ja viis voodisse. “Mis su nimi on, kiisuke?” “Anna.” “ja mina olen Kirill.” “Väga rõõmustav.” “Siis - head ööd?” “Head ööd, Kirill.” Ta kustutas tule ja heitis pikali. Võtsin hommikumantli seljast ja uppusin Kirilli õrnade käte kuuma merre. Ülejäänud öö möödus nagu üksainus silmapilk. “Uu, ärka üles, Anna!” tervitas Kirill mind hommikul, tekki kõrvale lükates. “Ma loodan, et mu kiisuke magas end hästi välja?” “Lihtsalt oivaliselt.” “Siis jookse pesema ja ühine minuga.” “Kas siis lihtsalt niimoodi?” lootsin ma salamisi, et Kirill annab midagi, millega ma oma alastust katta võiksin. “Kui häbened, võid minu spordisärgi võtta.”

Ma tõmbasin spordisärgi selga ja läksin vannituppa. Kui ma tagasi jõudsin, oli Kirill juba voodi üles teinud. Tegin oma luudele-liikmetele kerget soojendust, kui ta äkki küsis: “Muide - kas sinust kodus puudust tundma ei hakata? Võib olla peaks helistama?” “Kodus pole kedagi, kõik on suvilas.” “Kas kauaks?” “Pühapäevani.” “Nii-nii, see tähendab - homseni. Siis ma võin sulle ühe ettepaneku teha.” “Millise?” “Näed sa, muidugi lasksin su enda juurde öömajale. Aga nüüd on õigupoolest juba aeg... sind tagasi rõdule saata.” “Rõdule?” minus lõi kõik keema: olgu mis tahes, aga niisugust asja ma poleks küll temast oodanud. “Nojah, sealt sa ju tulid. Kuid ma ei tahaks sind ära lasta niisugusena, nagu sa olid.” “Noh ja siis?” “Ma võiksin sulle ju mingid riided selga anda ja sind autoga koju viia, aga...”

“Mis “aga”,” hakkasin arvama, et see on mingi santaazh. “Aga kõige eest tuleb maksta, pisike.” “Aga kas ma sulle siis öösel ei maksnud?” “Ei, sa said ainult naudingut.” “Ja millised on siis su tingimused?” “Sa jääd minu orjaks. Kõigest pühapäevani.” “Orjaks? Mis hookuspookus see veel on?” “Noh, kui sa keeldud, siis palun - rõdule.” “Sinu pluusi ma pesin ära, see saab varsti kuivaks.” “Aga ma ei taha rõdule! Ei taha!!!” vajusin ma jõuetus vihas vaibale. “Siis,” kükitas Kirill mu kõrvale ja võttis mu õlgade ümbert kinni, “võta mu tingimused vastu. Ega see kõik nii hirmus polegi, nagu sa arvad. Sul ei tule ju tööd rügada nagu neegritel istandustes. Sa hakkad lihtsalt tegema kõike seda, mis ma sind käsin. Ja kui oled hea laps - saad ka naudingut tunda.” “Ja sa lased mu ikka kindlasti homme minema?” “Jaa, seda ma sulle luban. Aga alles kella nelja paiku, mitte varem!”

Siis niisugune kaabakas see Kirill ongi! Ise oli veel nii õrn mu vastu, mul pole mitte kunagi kellegagi varem nii hea olnud. Ja nüüd? Nüüd tuleb välja, et ma olen talle võlgu! Ma olen omadega päris sassis.

“Noh kuidas siis on, Anna, kas sa oled nõus?” “Jah, aga...” “Ei, nüüd ei ole enam mingeid “aga-sid”.” Kirill lükkas toas üha raske portjääri kõrvale, ja ma nägin seal imetoredat kodust spordikompleksi. Rootsi redelite puidu soe värvus, metallosade läige ja korralikud, valge nahaga ületõmmatud istmed - see kõik otse tõmbas mind ligi. “Noh, kuidas on, kas meeldib? Siis võta riidest lahti,” käskis Kirill. Naljakas küll, tema arvas, et ma olen riides. Võtsin spordisärgi seljast. “Heida pikali, kohe kontrollime, kuivõrd sa meie lepingu tingimusi mõistsid.” Heitsin ikka veel nõutult kitsale istmele. Ta tuli minu juurde, ajas mu jalad võimalikult laiali ja kinnitas need metallist postide külge. Nüüd lamasin ma täiesti väljasirutatult ja avali. Kõhulihased kiskusid närviliselt kokku, kuid üha tõusva häbilaine asemel kõrvetas mind äkitselt ennekuulmatu nauding.

Kirill tõi kuskilt kaks mõõka. Need olid sportmõõgad, nüride hülsitaoliste otstega, kuid sellest hoolimata tõusid mul neid relvi nähes kõik ihukarvad püsti. Ma hakkasin karjuma, et ta mind lahti laseks. Kirill ignoreeris ka seda minu palvet ja tuli terasest relvadega mängides üha lähemale.

Kui ta mõõgaga kergelt mu reit puudutas, hakkasin ma hirmu pärast vingerdama, aga tema vedas selle otsikuga mööda mu puusi, kõhtu, rindu, põski lauge... Ma ei rabelnud enam, võpatasin ainult sisemiselt iga puudutuse peale. Peab tunnistama, et selle külmrelvaga käis Kirill meisterlikult ümber. Kõik tema liigutused olid absoluutselt täpsed, läbimõeldud ja meenutasid mürkmao õrnust, kes äkki kõige ootamatusse kohta hammustab. Ja ühtlasi ma lihtsalt tilkusin oma limast. Kui aga Kirill teraga mu jalgade vahelisi kortse puudutas, lõdvestusin ma täiesti ja küünitasin oma vitu ettepoole...

Seal ta heitis minu alla, mina aga istusin ta peale ja hakkasin end tema riistal edasi tagasi libistama, nii et see pidi minust äärepealt välja lipsama. Kirill lõdvenes ja oigas naudingust. “Nüüd pööra selg.” Ma pöörasin end ettevaatlikult ringi, türa tupest välja laskmata, mis valmistas meile mõlemale veel suuremat naudingut. Kui ma põlvili tõusin, painutas Kirill mu näo jalgade poole, nii et tema riist oli äärmuseni allapoole venitatud. Hakates kätega mu puusi ja tuharaid hellitama, tõstis ta siis mind üles ja asetas mu selili enda rinnale.

Ma ei kontrollinud ennast enam peaaegu üldse ja ainult värisesin kaootilises ekstaasis. Seejärel haaras Kirill tugevasti mul taljest kinni ja ma jäin kõhuli tema alla. Ta ajas mu jalad laiali ja kergitas peput. Tempo läks maruliseks ja ma tundsin, kuidas ta türa minu sees pulseerides üha suurenes, valmistades mulle sellega sõnul seletamatut naudingut.

Ja siis hakkas Kirill oigama, tema liigutused muutusid aeglasemaks, kuid võimsamaks, ja kuuma sperma voog paiskus minusse. Ma arvasin, et selle peale oli üsna palju aega kulunud, aga tuli välja, et kell oli alles kümme hommikul. Me tõusime üles, jõime kohvi ja sõime võileibu ning siis teatas Kirill: “Aga nüüd sõidame suplema.”

“Suplema?” Ootamatusest pidi mul kohv äärepealt kurku minema. “Nojah. Suplema, mängima, päevitama, võibolla veel midagi tegema. Ega see just halb mõte olnudki, aga mind tegi kohmetuks mõte, et Kirill võib kõrvaliste inimeste juuresolekul mõne vembu visata. Ma olin ju ikka veel “ori” edasi ja ümber veenda oli teda võimatu, ning ma küsisin ainult: “Ja kuhu me sõidame?” “Kuskile kaugemale, et sa kogemata plehku ei pistaks. Peab ainult mõtlema, mida sulle selga panna. Sinu pluus ei ole veel kuiv. Aga kui sõidaksid õige minu spordisärgis?” “Ainult spordisärgis? Ma ei saa ju niimoodi, seal on inimesi!” “Pole midagi,” ütles Kirill hoolimatult.

Kirill ei lasknud mul isegi kingi jalga panna. Õnneks oli tema auto pargitud üsna lähedale, kuid nendestki mõnedest meetritest, mis mul käia tuli, piisas selleks, et hulk päevavargaid mu pealaest jalatallani üle jõudsid vaadata. Ma lõkendasin häbist ja olin õnnelik, kui lõpuks esiistmele lipsasin.

Olime alles mõne kvartali sõitnud, kui Kirill järsku auto kinni pidas. “Oota mind siin,” ütles ta, lukustas ukse ja kadus ühte trepikotta. Kümmekonna minuti pärast oli Kirill tagasi, ja minu õuduseks mitte üksi. Temaga oli kaasas üks temast vedi noorem, kuid palju lühem ja rässakam meesterahvas. “Saage tuttavaks - see on minu kõige parem sõber Vadim, ja see on Anna, minu ori.” “Ah nii?”

Minu arvates ei olnudki Vadim väga üllatunud. “Kas sa oled endale orja ostnud?” “Mitte just päris. Ta teeb, õigemini - teenib minu juures üht-teist tasa. Oh sa nurjatu küünik - võiks arvata, et kogu seda näitemängu on minule tarvis, vahtisin ma Kirillile nördinult otsa. “Ja kuidas siis on - kas ta tõepoolest teeb kõike, mida sa käsid?” tundis Vadim huvi. “Muidugimõista. Kas tahad veenduda? Palun. Anna, võta riidest lahti!”

Ma ei leidnud isegi sõnu. “Noh?” küsis Kirill. “Või tahad siinsamas autost välja minna?” Vaatasin Vadimi poole lootusega, et too peatab oma hoogusattunud sõbra, aga tema oli asjast vähemalt niisama palju huvitatud kui Kirill. Tõmbasin endal aeglaselt särgi seljast (põhimõtteliselt sõitsime küllalt kiiresti, et möödujad ei jõudnud mind nagu kord ja kohus vahtida, ja autosid oli vähe). “Ja nüüd tõuse püsti!” käskis Kirill. “Lase aga käia, lase käia, lita, siruta jalad välja!”

Kükitasin istmel ja pidin solvumisest peaaegu nutma hakkama. Kuidas ta ometi võib minuga niimoodi käituda? Ootamatult sundis põletav valu mind veel rohkem kössi tõmbuma. Pisarad jooksid ojana. “Noh, tõuse püsti!” Kirill nähvas mulle veel kord mõõgateraga selga. “Ja kummardu!” Ma ajasin jalad sirgu, tõusin istmele püsti, nagu ta palus, tagumikuga esiakna poole, painutades end üle seljatoe Vadimi poole. “Aja jalad laiali!” Kui ma ette kujutasin, kuidas ma kõrvalt välja näen, võpatas mu ihu häbi pärast.

Siis pidurdas Kirill järsult ja ma pidin peaaegu istmelt maha lendama, aga Vadim, kes oli juba minu rinnaga hoogsalt tegelema hakanud püüdis mu kinni. Seisime valgusfoori ees, enne suurele teele keeramist. Autodest meie kõrval hakati mind jõllitama, ma püüdsin Vadimi embusest lahti väänelda ja istuda, aga see ei lasknud mind lahti ja ainult muheles: “Seisa paigal, libu, ma tean küll, kuidas see sulle meeldib.” “Katsu sa, lita, jalgu kokku suruda!” kostis Kirilli hääl ja kõva metallotsikuga tekitatud valu reie siseküljel oli rohkem kui veenev.

Äkki tundsin ma otse prao juures siseküljel kõva eset, mis hakkas aeglaselt minu putsi tungima. Ma ei näinud, mis asi see oli, kuid mehe türa see ei olnud, selles olin ma kindel. Võib olla kurk? Nähtavasti andis Kirill ümbrusele etendust. See ese liikus minus energiliselt ja pakkus imelikul kombel naudingut. Vadim liibus samal ajal huultega mu nibude külge, pigistades mõlema käega rinda, ja mina (see oli keev temperament!) hakkasin tema hellitustest isegi niisuguse pealtvaatajate hulga ees erutuma.

Ma tõstsin tagumiku veel kõrgmale, ja siis sundis vali naerulagin mind silmi avama ja ringi vaatama. Selgus, et meie ümber oli juba tekkinud ummik, kaugemal andsid autod signaali, möödujad jäid seisma nagu naelutatult ja meie juurde ruttav liiklusinspektor jäi rippuva lõuaga vahtima. Üldiselt oli see üks tummstseen.

Mulle oli äkki täiesti ükspuha, mida minust mõeldakse. Meeste kõrid toetasid kooris minu vingumist, ja sel hetkel ma tundsin, et auto hakkab liikuma. Kirill sõitis kõnnitee kaudu ummikust välja. Kirill lubas mul istmele laskuda, kuid Vadim kutsus mind enda juurde ning mu peremees käskis sõna kuulata. Vadim surus mu pea oma paisuva türa juurde ja käskis selle suhu võtta. Seda polnud kuigi kauaks, kuna juba mõne hetke järel ta lõpetas.

Selleks ajaks olime me juba linna piiridest välja jõudnud ja lähenesime jõele. Auto peatus ühe suure leinakase varjus. Natuke kaugemal oli väga mõnus koht vetteminekuks.

Ilmselt olid mu kaaslased siin juba varemgi käinud. Meil seisiski ees terve päev sellel imelisel looduslapikesel mööda saata. Kirilliga toimus jälle kummaline metamorfoos: ta oli hämmastavalt õrn, abivalmis ja lahke. Ka Vadimisse polnud jäänud agressiivsuse varjugi. Kui aus olla, siis need poisid isegi meeldisid mulle väga, eriti Kirill.

Tagasisõidul juhtis autot Kirilli asemel Vadim. Kirill istus tagaistmel ja mina tukkusin kerratõmbunult tema kõrval, pea tema põlvedel. Kirilli juures ärkasin ma lõplikult. Kirill läks õhtusööki valmistama ja saatis minu õrnalt vannituppa. End värskendanud ja korrastanud, mähkisin enda suurde froteemantlisse ja ilmusin võõrastetuppa.

Kirill askeldas veel köögis, seal särises ja sisises midagi ja oli kuulda kopsimist. Vadim lülitas magnetofoni sisse ja mängis iseendaga malet. Mind märgates tegi ta ettepaneku üheks partiiks. “Aitäh, aga ma mängin väga halvasti.” “Käike ikka tunned?” “Noh, neid ma ikka tean.” “No siis on kõik korras.” Tõsi küll - kui ta oli mind kolm-neli korda võitnud, ei pakkunud kerged võidud talle enam huvi ja ta hakkas mind õpetama, valides hoolega käike.

Selle tegevuse juures meid Kirill leidiski, kui ta lauda katma tuli. Ta nihutas suure laua toa keskele ja kattis selle pimestavalt valge linaga. Siis vaatas ta äkki minu poole: “Anna! Aitab puhkamisest. Ma loodan, et sa lõbustad meid veel kord.” “Mnjaa...” olin vallatus tujus, “oleneb millega. Ütle, mida sa tahad, mu käskija.” “Oo, see mulle juba meeldib, aga mina tahtsin praegu just sinult küsida, mida sa meile Vadimiga pakud, kuni me õhtust sööme.” “Noh, niisuguse romantilise õhtusöögi puhul võin ma ju küünlaid hoida.”

Ma tahtsin ikkagi väiksemate ohvritega hakkama saada. “See idee meeldib mulle,” ütles Kirill mõtlikult. “Aga võibolla on parem, kui sa pikali heidad?” “Väga hea, ma võin ka pikali heita.” “Heida siis praegu kohe, aga ainult lauale.” “Lauale?” “No muidugi. Vadim, aita ta riidest lahti.” Sain aru, et jälle hakkab ühe-näitleja etendus minuga peaosas.

Ma pean tunnistama, et nüüdseks oli see roll mulle meeldima hakanud. Ma tahtsin mängida nende meeste ohvrit, piinelda ja ühtlasi nautida - ma ei suutnud enam sellest ära öelda. Ja lõppude-lõpuks on huvitav, mida nad veel välja mõtlevad.

Vadim haaras minu kehalt libiseva mantli, aga Kirill võttis mu, alasti ja alistuvana, kätele ning asetas neitsilikult puhtale laudlinale. Siis tõstis ta mu käed üle pea, sidus need kinni ja kinnitas nööriotsad lauajala külge. Jalad jättis ta millegipärast rahule. Siis kamandas Kirill: “Ja nüüd on aeg laud katta!” “Kaks lauda!” toetas teda Vadim ja mõlemad läksid kööki. Õhtusöögiks olid kartulid, hautatud kana ja mingisugused salatid. Ma kangestusin, kui Kirill paigutas otse mu rinnale ja kõhule kaks suurt nõu kana ja kartulitega, kuid hetke pärast hakkasin ma vinguma: need olid kole kuumad, aga mina ei saanud endal ühtki lihast liigutada, kartes, et kuum soust üle ääre valgub või küünal ümber läheb.

Seetõttu ma litsusin lihtsalt kiirkõnes läbi hammaste: “Kirill, korista see ära, ma ei suuda enam kannatada, korista ära!” Kirill kahmas mõlemad nõud enda kätte. “Vadim!” palus ta. “Pane käterätik alla.”

Vadim laotas kaks neljaks keeratud käterätikut mu kõhu peale ja Kirill asetas nõud pidulikult tagasi. “Aga võibolla ei maksa, Kirill?” proovisin ma nõrgalt protesteerida, kuna oli ikka veel kuum. “No mõtle ise, kuhu neid veel panna? Sa oled ju kõik laua enda alla võtnud!” vastas Kirill etteheitvalt.

Prae järel asetati minu peale veel salatid, lauanõud, leib ja pudel shampanjat. Pudelikork lendas mõnusalt lakke ja Kirill valas joogi klaasidesse, mida need nurjatud samuti minu kõhu kahal hoidsid. Kirill valas ka kolmandasse pokaali shampanjat, asetas mu pea lähedale ja torkas mulle kõrre suhu. “Joogem meie kohtumise terviseks!” tegi ta ettepaneku.

Ja minul ei jäänud muud üle, kui selle toostiga ühineda. Shampanjajuga avas minu sisemuses jäiseid sädemeid pilduva tunneli ja ma tundsin, et jään varsti vinti. Sel ajal olid mu piinajad juba toidu kallale asunud, unustamata aeg-ajalt ka mind toitmast ja uut shampanjaportsjonit juurde kallamast.

Lõpuks said taldrikud tühjaks ja juba jahtunud nõud tõsteti minu kõhu pealt ära. Kirill ja Vadim koristasid laua (s.t. - minu) ja viisid nõud kööki. Joodud shampanjast ma hõõgusin üleni, pea käis ringi ja kõhu alt oli nii kuum, nagu oleks küünal mu sisemuses põlenud.

Issand Jumal, ma ei oleks ennast tohtinud liigutada! Ma proovisin ainult natukene oma peput tõsta, kui küünal tuli oma ebatavalisest lühtrist natuke välja ja kaldus. Sulavaha tilgad kõrvetasid mu kõhtu. Karjusin appi, aga seda polnud kusagilt tulemas. Küünal kaldus veel rohkem viltu ja vaha valgus pideva nirena mööda mu kõhtu, kompides oma pehme tulise, samas jahtuva käpaga mu võbelevat ihu.

Aga sel hetkel, kui küünal mu kõhu peale kukkus, kahmas Vadim sellest kinni. Tema järsust liigutusest küünal kustus ja tuba jäi pimedaks. Vadim pani ta uuesti põlema ja pistis putsi. Siis tuli ta sellega minu juurde ja silmitses kõhtu. “Vaha jahtub kohe ja me saame selle kergesti maha võtta. Ma arvan, et ville ei tule,” ütles ta häirimatult ja puhtkirillilikult. “Aga igaks juhuks me siiski ravime seda.” “Huvitav - mismoodi?” kergitasin ma pead. Nüüd ilma küünlata, võisin ma jalad välja sirutada, mida ma ka suure mõnuga tegin. “Põletust ravitakse tavaliselt rasvaga ja meil leidub just parajasti midagi selletaolist,” teatas Vadim ja hakkas vaha mu kõhult ettevaatlikult maha võtma.

“Kirill, kalla Annale veel shampanjat.” Pärast shampanjat hakkas mul jälle pea ringi käima ja siis tõi Vadim tuppa hiigelsuure tordi ja asetas minu kõrvale. Kirill võttis mu pahkluudest õrnalt kinni ja tõmbas need ettevaatlikult sirgeks, nihutas need siis kergelt laiali, imetles enda ees avanevat perspektiivi ja deklameeris: “Austan alasti Annat! Austan allaheidetud, anduvat Annat!” Sel ajal võttis Vadim tordilt kõige suurema roosiõiekese ja hõõrus seda nendele kohtadele, kuhu vaha oli valgunud.

Kirill ühines temaga ja nad hakkasid ühiselt minu keha kreemiga katma. Mõlemad rinnanibud kaunistati roosikestega, minu karvast kolmurka pealegi terve buketiga, aga vittu pisteti sukaadiviil. Oma loomingut silmitsedes rüüpasid mu timukad kohvi ja asusid tordi kallale, mida nüüd võis nimetada minu-nimeliseks.

Lakkumist alustasid nad varvastest ja kerkisid üha kõrgemale. Nende keeled töötasid üsna energiliselt. Selle atraktsiooniga hüvitasid nad täielikult oma trikid küünalde ja taldrikutega. Ma vingerdasin ja oigasin suures kiimas. Kui Kirill oma peaga mu põlvede vahele sukeldus ja tema võrratu keel mu putsi sukaadi järele sõitis, tuli mul üle elada midagi erakordset.

Kogu mu keha oli hoolega puhtaks lakutud, iga voldikene - laiali tõmmatud. Nägin, et Kirill ja Vadim on juba äärmiselt erutunud. Nad sidusid mu käed lahti ja Kirill viis mu kergelt nagu udusule peegelvanni. Ta keeras vee jooksma ja heitis pikali, aga mina istusin ratsa tema peale ja vadim seisis tagapool ning mul tuli ennast pöörata, et oleks võimalik ta türa suhu võtta.

Ja siis algas niisugune metsik tants, et meie oiged summutasid üle ääre voolava vee vulina. Vadim hellitas ja näpistas mu rindu, mina aga embasin ta tagumikku ja masseerisin seda meeleheitlikult, mille peale ta õndsalt oigas. Samal ajal ründas Kirill mind tagantpoolt, tungides oma munniga jõuliselt mu vittu. Ühiste jõupingutuste tulemusena lõpetasime me kõik kolmekesi võimsalt ja peaaegu korraga ja varisesime vanni puntrasse.

Hommikul tundsin, et minu kõrval on ainult üks meesterahvas. Ei jaksanud silmi lahti teha ja kaalusin mõttes natuke aega, kes võis olla ära läinud ja kes kohale jäänud, aga ei tulnud nii keerulise ülesandega toime ja jäin uuesti magama.

Mind äratas ülekeeva kohvi sisin ja ma jõudsin silmi avades näha, kuidas Kirill kööki lendas. Tahtsin üles tõusta, aga magava Vadimi käsi hoidis mind taljest kõvasti kinni. Ma vabastasin enda ettevaatlikult ja tõmbasin oma särgi selga. Kirill tegi võileibu. “Tere hommikust, Anna!” tervitas ta mind pead pööramata. “Kas ei ole und?” “Aga sinul?” “Mina magan vähe. Liiati pean ma su täna koju viima, seega, kuni ma sinuga veel koos olen, on mul kahju kallihinnalisi minuteid kaotsi lasta minna.”

Kirill tuli päris minu ligidale, pani mulle käed õlgadele ja vaatas mulle silma: “Armastan aegumatuid asju, Anna!” “Jäta järele, mis mood see sul on: kogu aeg “aa”-tada. “Armastan avameelset Annat.” “Kuidas see sul küll õnnestub?” “Armastan anduvat Annat.” Ta kahmas mu sülle ja pani oma põlvel istuma.

Tundsin ta treeningpükste all tema türa. Oo, see oli jumalik! Tänu minu temperamendile ma tahtsin teda jälle! Ja kui Kirill oma käe mu vittu lükkas, sealt lihtsalt voolas lima. Ta võttis mu sülle ja kandis rõdule. “Kirill, no milleks? Kas sellega siinsamas ei saa tegelda?” “Saab küll, aga nii on huvitavam!” Mina olin tegelikult juba nii üles erutatud, et ma olin valmis vilistama möödakäijatele. Kirill asetas mu suurele, pehme vaibaga kaetud kummutile. See oli rõduäärest natuke kõrgem, järelikult saab meid näha kogu hoov...

See erutas mind veel rohkem. Kirill ei olnud minust sugugi vähem erutatud ja tuli mulle ühe hoobiga sisse, keeras siis end järsku ringi ja jäi minu alla ja oma käte abil sundis istuma vertikaalselt. Teinud mõned liigutused, tõmbas ta oma türa mu vitust välja ja hakkas seda ettevaatlikult mu tuharate vahele persse toppima. See meeldis mulle. Käskisin Kirillil rahulikult lamada ja hakkasin ise vähehaaval munnile istuma. Tulemus ületas kõik ootused. Ta türa ei jõudnud veel üleni minusse tungidagi, kui ma sain juba orgasmi ja võtsin ta juba selles seisundis üleni vastu. Ka Kirill lõpetas samas ja meie oiged sulasid ühte.

Nirvaanast tõi meid tagasi koputus ukseklaasile. See oli Vadim, kes seisis ukse taga ja andis märku, et me end rõdult ära koristaksime. “Te olete hulluks läinud! Nad kutsuvad ju miilitsa välja!” Me veeresime kummutilt maha ja lipsasime kööki. Hommikusöök oli juba valmis ning me hakkasime isukalt kuumi võileibu ja kohvi neelama, aga Vadim jutustas sel ajal, mis oli juhtunud: “Kui ma märkasin, et teid kumbagi ei ole, arvasin, et te armatsete köögis ja otsustasin teid mitte segada. Võtsin hantlid, läksin akna juurde, aga seal all seisab rahvasumm ja jõllitab meie rõdu poole. Surmavaikus, mehed neelavad sülge, eided on küll vihased, aga vaatavad ikka nagu lummatud. Noh, mina tulin rõdule, aga teil on juba finaal, viimased akordid. Ma otsustasin, et aeg on eesriie alla lasta ja kuulutada välja vaheaeg. Kas mul ei ole õigus?”

“Anna sõidab täna ära,” ütles Kirill järsku. “Kahju. Paraku möödub kõik hea kiiresti,” ohkas Vadim. “Aga meil on veel aega. Vahest sõidaksime natuke ringi. Pealegi lubasin Annale midagi.” “Mis siis ikka, sõidame,” ütlesin mina, “aga mida ma väljaminekuks selga panen?” “Noh, esialgu võid ju minu dressipüksid jalga panna, aga siis vaatame edasi.” Ja me sõitsime kolmekesi mööda kauplusi, et mulle kleiti osta, Kirill oli otsustanud selle ise välja valida ja me kooserdasime tükk aega mööda kauplusi, kuni ta leidis, mida oli otsinud. See oli kerge, kuldkollane, liibuva ülaosaga kleit.

Milline oli aga minu üllatus, kui Kirill viis mind mu uues kleidis juveeliosakonda ja ostis mulle “tiigrisilmaks” nimetatava komplekti, mis koosnes kaelaripatsist, kõrvarõngastest ja kiviga sõrmusest, mis minu uue kleidiga suurepäraselt harmoneerus. Muide - püksikuid need röövlid mulle ei kinkinudki ja mu lai seelik kippus tuule käes üha üles kerkima ja mu kaunidusi paljastama. “Ja ongi kõik,” ütles Kirill. “Nüüd on aeg koju minna.” Ma noogutasin